Skip to main content

Vaiba heegeldamisest ja keskendumisvõimest


Oktoober on vaikselt poole peale jõudnud ning ma olen esimese selle õppeaastase "pärast-tööd" projektiga ühele poole saanud. Eks ta nii ole, et kui mõni paneb töölt koju tulles teleri tööle ja sukeldub diivanisse, siis mina haaran mingi näputöö järele. See aitab mul lõõgastuda, maandada kõik tööpinged (kui neid on), mõelda "pea tühjaks" ning samal ajal nokitseda millegi kallal, mida olen ammu omale koju tahtnud. 


Siin on minu kaua igatsetud ümmargune heegeldatud vaip, mille idee korjasin üles SIIT. Kui esialgne idee nägi ette kümmekonna sentimeetrise läbimõõduga tassialust, siis mina soetasin hiigelsuured puuvillasest/trikotaažist paelarullid ning asusin skeemi järgi vaipa heegeldama. Kasutasin selleks nr 9 heegelnõela (kusjuures nii suure töö jaoks oli kummist käepidemega heegelnõel mugavaim!), oma lemmik Zelluloosi paberipoest ostetud kääre ning  otseloomulikult imelisest Inges Boutique'ist tellitud trikoopaelu. Materjali kulus ca 6 kg kanti. Vaiba läbimõõt on umbes üks meeter ning 2/3 sellest on loominguliselt enda suva järgi heegeldatud. Isegi kui pidin vahel terve tunni jagu tööd üles harutama, sest viimane ring jättis vaiba ikka väga lainetama, siis jäin lõpptulemusega väga-väga rahule. Enda arvates sobib see minu vanavanaema ümmarguse laua alla nagu valatult. 


Tuleb tunnistada, et ega üle ühe tunni ei tahtnud järjest heegeldada, sest selline massiivne töö võttis ikka randme sellest "aerutamisest" korralikult läbi. Selleks, et käsitööline omale töövigastusi ei tekitaks, tuleb tõsiselt teadlikult osata piiri pidada. Ükskõik, kui palju enam ma olen hakanud heegeldamist armastama, siis kudumisel ma nii suurt ohtu randmete väsitamisel ei ole veel kogenud kui heegeldamisel. Seega tunnike tööd ja veerand pausi ning seejärel uuesti tööle.

Käeline tegevus on üks huvitav ja omanäoline hobi. Seda mõistavad vaid need, kes on sellega kokku puutunud. Kui ma midagi koon, heegeldan, õmblen.., siis alati oleks hea midagi taustaks kuulata. Mõte ja käed teevad ainulaadset koostööd, mille taustal mõte on justkui keskendunud, kuid samal ajal ka seisab ning ootab mingil viisil kasulikku toitmist. Kordan veelkord, et sellest saavad aru vaid asjaarmastajad. Mäletan hästi, kuidas ülikooli ajal oli parim viis üldainete loengutes mitte magama jääda ning konsentreeritult kuulata siis, kui parasjagu midagi kudusin. Pean tunnistama, et nende loengute sisu jäi eriti hästi meelde, kui ma mingit näputööd tegin, nii et isegi konspekti polnud vaja teha!

Kui suvel saab pärastlõunastel aegadel kuulata Kuku või Vikerraadio ühiskonnateemalisi huvitavaid saateid (see on lihtsalt nii omane ühele õmblejale mu meelest!), siis praegu meeldib mulle õhtuti vaadata ERRi kultuuri-, poliitika-, ühiskonna- jne teemalisi saateid ning mõelda kaasa teemadel, mis on hetkel aktuaalsed. Eriti kosutavalt mõjuvad veel loodussaated või hoopis inspireerivad jutlused (näiteks SIIN keskkonnas).  

Viimasel ajal olen aga täheldanud midagi väga huvitavat. Ma suudan keskenduda paremini kui varem ning olen hakanud oluliselt rohkem lugema (ja nagu näha, siis ka kirjutama :) ). Miks? Ma arvan, et vastus on väga lihtne: otsustasin poolteist kuud tagasi, et ma ei soovi oma koju telerit. Tunnistan, et ma siiski vaatan mõnikord ETV või ETV2 saateid arvutist, kuid see pole võrreldav sellega, kui omasin telerit, kust võisin erinevaid kanaleid tarbetult kruttida ning niisama oma aega surnuks lüüa. Teler klammerdab. Tekitab viitsimatust ning salakavalalt röövib aega, mis otsekui hetkega kuskile kaob. 

Tundsin, et mu keskendumisvõime langes väga madalale. Veelgi raskem oli aga arvutist lugeda pikki tekste, artikleid või sootuks paberkandjal raamatut. Lugemine nõudis pingutust eriti veel siis, kui tegemist oli interneti keskkonnaga, mille paremal pool hüppasid auto- või moerõivaste reklaamid, vasakul vilkusid erinevad ostusoovitused ning all jooksis uudistevoog koos valimisreklaamiga. See kõik väsitab, täidab mõtlemist tarbetu infoga ning ma ei imesta, miks enamik inimesi sootuks loobub igasugusest lugemisest. Ühel hetkel hakkasin pikemaid artikleid Wordi dokumenti ümber kopeerima selleks, et saaksin ilma silmi ja aju häirimata rahulikult lugeda. 

Telerist loobumine on aidanud mul oma aega efektiivselt ära kasutada: minu igapäevased kodused toimetused saavad palju kiiremini tehtud, mul on aega mõelda oma mõtteid peas selgemaks, võtta aega tegemisteks, mida mulle päriselt meeldib teha ning mida oluliseks pean (lugemine, käsitöö projektid). Ma hakkasin taas lugema nii pikki artikleid arvutist kui ka päris raamatuid ning ma pean tunnistama, et olen vaimses mõttes palju vabam ning puhanum, sest ma teadlikult otsustasin loobuda infost, mis mind väsitab (kõikvõimalikud reklaamid, sisutud telerisaated, üldine jutumulin toa nurgas). 
Proovige järele!




SaveSave

Comments

Popular posts from this blog

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

ELL kudumite hooaeg 2022/2023 on avatud!

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise