Saturday, December 24, 2016

5 meisterdamisideed


Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd.

1. INGEL
Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim.


2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID
Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada.


3. SOOLATAIGNAST KUUSEEHTED
Vaja läheb: 2 osa jahu, 1 osa soola, kuni 1 osa vett (taigen kokku segada), akrüülvärvid (sobivad ka guaššid), nööri.
Valmistamine: sega taigna koostisosad kokku, sõtku taigen läbi, vormi sobivad kujundid, küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-30 minutit olenevalt detaili paksusest, kaunista värvidega, lisa nöör.


4. NÖÖRPALLID
Vaja läheb: 10 cm diameetriga palli valmistamiseks kulub ca 7 m nööri, 5 spl PVA liim, 2 spl vett, õhupall.
Valmistamine: sega liim ja vesi kokku, puhu õhupall pooleldi täis, sõlmi ots, niisuta nöör liimisegus ja asu ühtlaselt ümber palli kerima, jäta pall 1-2 päevaks kuivama, kindluse mõttes 4-5 päeva hiljem vajuta pall nööri küljest õrnalt lahti, lõika katki, eemalda ettevaatlikult nöörivõrestiku vahelt.


5. TIKITUD KAARDID
Vaja läheb: lõngajupid, paber, käärid, sukanõel
Valmistamine: joonista õrnalt kujund ette, kuid märgi paberile vaid täpid, torka need enne tikkimist nõelaga läbi, et mõlemalt poolt oleks nähtav, pane lõng nõela taha, tee õhte otsa sõlm, asu tikkima.


Lõpetuseks ei saa ma jätta enda teada neid mõtteid, mis viimase kuu jooksul on mul peas mõlkunud ja mida ma (nüüdseks juba) aastast aastasse igal detsembril läbi elan. Usun, et ma pole ainus käsitööline/ isetegija/ kunstifriik, kelle jaoks on täiesti tavaline see, et minu poole pöördutakse näiteks järgmiste kingisoovidega: "Kas saaksid mulle ühe kaltsunuku teha?, kindad?, jõuluvanakostüümi?, advendikalendri?, kuuse, mis ei oleks roheline ja okastega?" jne - seda loetelu võiks pikalt jätkata ning ma pean tunnistama, et need soovid võivad tõepoolest olla täiesti seinast seina ning vahel isegi sellised, mida isegi tellija ise eriti selgelt sõnastada ei oska. Mõnikord ma endamisi muigan, mida kõike ma leiutama ja teostama pole pidanud. Aga ma pean tunnistama, et tegelikult ma armastan väljakutseid ja tõtt-öelda olen ma meelitatud sellest, kuidas inimesed mulle oma hulljulgeid ideid ja nende teostamisi usaldavad! Aitäh!

See on tõeliselt armas ja südamlik mõte kinkida midagi isetehtut, kuid sellega käib kaasas üks detsembrikuine AGA. See müstiline avastus, mis inimesi massiliselt detsembri keskel tabab - kinki on vaja! - see on hämmastav.. Lihtsalt mainin, et tavaliselt ühe käsitöölise jaoks on detsember üks suur peavalu. Näiteks õpetajana on see täiesti tavaline, et samal ajal on koolis veel viimaste tööde hindamised, klasside kaunistamisvõistlused, viie erineva jõuluürituse korraldamine ja kaunistamine ning mõistagi erinevate vahendite ostmiseks on vaja kanga-lõngapoodides enneolematult kaua kassajärjekorras tiksuda, sest noh, ma pole ainus ohver. Seega minu väike pea tahab sellistel hetkedel kergelt plahvatada ja uljal sammul nelja tuule suunas joosta... Detsembri keskel käsitöölisele oma kingi soovi esitamine on sama, mis laulupeo ajal Lasnamäe bussi üritada ära mahtuda. Üks väike hint järgmisteks hooaegadeks: aastas on lisaks detsembrile veel teisi kuupäevi, mil oma kingisoove isetegijatele edastada.. 

Võib-olla ma just kaotasin igasuguse lugupidamise (ja kõik need tuhanded kliendid), kuid ärge saage minust valesti aru. Ma armastan teostada neid poolikult või täielikult selgitatud ideid, kuid see detsembrimöll võtab ikka korralikult läbi ühe kuduja näpud ja randmelihased ning võib lõppeda Haapsalu taastusravikeskuses. Ülejäänud aasta saab siis taastuda ja nina nokkida...

Aga ma ei nurise. Ma olen õppinud ilma jalgu trampimata ütlema "ei" ning võtma aega. Mida iganes see kellegi jaoks ka ei tähenda. Näiteks ma heitsin üks päev oma tegemised kõrvale ja käisin esimest korda ühel disainilaadal, mida on aastaid korraldatud, kuid kuhu ma kunagi oma aja planeerimatuse tõttu jõudnud pole. Jalutasin ja sõin silmadega eesti imelist disaini ning viimaks maandusin ühte pisikesse kohvikusse, et oma viimased tööasjad enne jõule korda seada. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla, (sest blogis tuleb ainult hästi idüllilistest seikadest kirjutada), kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Teenindaja võttis parasjagu kauba ukse vahelt vastu, kui keegi mööduja talle midagi pahuralt käratas. Oli näha, et see kurvastas teenindajat, aga ta ei lasknud end sellest häirida ning hakkas enese rahustamiseks minuga juttu puhuma. See oli üks imearmas vestlus ja mind hämmastas teenindaja ülimalt positiivne ja siiras suhtumine. Teele asudes sain ühe sooja-sooja kallistuse. Lihtsalt, niisama. Nagu oleks vanaema juures käinud... 
Häid pühi!