Sunday, September 18, 2016

Heegeldatud toolikatted


Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites. 


Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavutada!


Oma suureks üllatuseks maandusin motiivide heegeldamismaailma. Mitte et ma oleks katsetanud erinevaid keerukaid motiive, heegeldanud tunde ja siis taas üles harutanud (see ongi osa käsitöö tegemisest!), jäin viimaks klassikalise "Vanaema motiivi" juurde. (Teile, kes vajate tutvustamist, siis järgnevad piltidel nähtavad heegeltööd kannavad heegeldamismaailmas tõepoolest nimetust "Vanaema motiiv"). Sain ühe toolikatte valmis ning taas valdas mind kahtlus, et see pole ikka see tulemus, mida tahan. Pealegi väsis mu käsi ja tundsin, et hakkan nii suure heegelnõela ja paksu paelaga heegeldades omale käevigastust saama.. 

Vahele tuli suvi ja kõik sellega kaasnevad toredused ning toolikate kogus kuskil toanurgas tolmu. Augusti koristustalgutel (nagu vihmase suve lõpus kombeks) leidsin ma taas selle sinepikollase / beeži toolikatte, vaatasin teda nii- ja naapidi, kuniks võtsin taas kätte heegelnõela ning heegeldasin kõik neli katet valmis. Pikka juttu polegi - ülimalt lihtsad, servadest ikkagi kergelt lokitavad, tooli peal ja pepu all koha sisse võtnud neli heegeldustööd muudavad istumise veidi talutavamaks nii mulle kui neile, kes mind lauataguste tegevustega rõõmustavad.








Siit ka üks minimoraal. Kõike on võimalik õppida armastama, kui selle nimel vaeva näha. Kõlab natuke nagu klišee, aga ma hakkasin selle töö käigus heegeldamisse veidi uue "pilguga" suhtuma. Selles osas oli Tammsaarel vist õigus, et kui tööd teha ja vaeva näha, siis viimaks tuleb selle töö vastu ka armastus.. 

Et oma kirjutamisarmastust natuke teilegi jagada ja selle aasta kirjutamata jätmisi grammi võrra tasa teha, siis siia lõppu veel mõned mõtted, mis mind viimase kuu ja eelmise aasta jooksul kummitanud on. Ikka õpetaja tööst...

Sel õppeaastal tundub, et kõrvatagused polegi enam nii märjad kui esimesel aastal ja noorõpetaja vahtralehte ei pea ka enam järjekindlalt otsa ees kandma. Kõik toimib sujuvamalt ja paremini. Ometi on selles õpetajatöös midagi nii kummalist, mis paneb mind seda tööd ... ja armastama. Negatiivne pool on see, et ma võin mõne tööpäeva lõpuks (kui olen andnud kaheksa tundi) tunda end nii väsinuna nagu laip või siis pigem nagu tühi kilekott, mis on pealt tugevalt kinni seotud ja mis tahab kohe plahvatada, sest see kumiseb õpilaste melust ja tuhandest päeva jooksul küsitud küsimusest ja täpsustusest ("Õpetaja, kas nii?" - "Jah, just nii! Tubli!", "Õpetaja, kas ma keeran silmuse niipidi või niipidi?" - "Esimene variant on õige!", "Mitu korda ma seda silmust teen?" - "Palun vaata mustriskeemi!" jne jne jne). Ja vahel ma võingi jääda mõtlema selle üle, kuidas lahendada mõnda tõsist muret õpilasega, kellel on see või too probleem. Võin võtta koju kaasa oma töö ja teha seda ka hetkedel, mil ülejäänud normaalsed inimesed puhkavad, magavad või spordivad. Teisisõnu, õpetaja töö on sageli 24/7 valvel olek (eriti klassijuhatajana, mida me hetkel ei ole), sest internet ei maga ning e-maile võivad nii õpilased kui lapsevanemad saata igal ajal (mitte reageerimine pole variant). Siit pole raske minna üle õpetaja töökoormuse ja palganumbri juurde... 

Samas on õpetaja töös midagi sellist, mida ma ealeski ei vahetaks mitte ühegi teise töö vastu! Ma saan töötada inimestega, kes on veel kujunemisjärgus. Ma saan neid suunata ja külvata neisse midagi, mida nad kuskilt mujalt ei saa. Ma olen justkui missioonil. Mul on kanda suur vastutus, sest minu sõnadest ja tegudest vormub mingi osa kellegi maailmast ja ellu suhtumisest. Selles muutumisprotsessis on kõike: pisaraid, naeru, muigamist, viha, armastust, tohutut elujanu. Kevadel saadame õpilased suvesse, kus nad võivad (omal valikul) unustada või kaasa võtta koolist saadu ning kujuneda teisel erilisel moel. On uskumatu, kuidas lapsed-noored suvega muutuvad! Lastest on saanud noored neiud ja noormehed.. Kellel on puberteet üle läinud ja kelles näeb seda viisil, mida ei oleks uneski osanud oodata :) Kui koolitöö taas algab, võib näha tohutut arengut juba 45 minuti lõppedes, aga vahel kulub selleks hoopis tervelt kaheksa kuud. Mõelda vaid, sajad ja sajad maailmad saavad igal õppeaastal muudetud. Ja nende sadade maailmate seas pole ainult õpilaste maailmad, vaid kindlalt ka õpetajate omad...