Wednesday, January 27, 2016

See lugu ja teine lugu



Mõni päev tagasi lisasin Instagrami pildi sellest khaki-oliivikarva mütsist ning mõtisklesin avalikult selle üle, mis värvi peaks mütsi tutt olema. Sinepikollane või roheline? Kuigi üsna pea sai selgeks, et kindel valik on kollasel, siis ikkagi oli vahva vaadata, mis arvamusi laekus. Meelega hoidsin pisikest põnevust. 
Mütsi kudumisele kulus mõttest kuni valmis peakatte pähe panemiseni ümmarguselt kaheksa tundi, kuid elu tavaliste toimetuste kõrvalt läks kokku umbes poolteist nädalat. Nagu kiuste kadusid mütsi valmides külmakraadid kui võluväel, seega ma pole päris kindel, kas ta kohe kasutusse tõttab. Tegemist siiski väga paksu ja sooja mütsiga, millest käsitöölise peanupul suur puudus oli. Kasutasin mitu aastat tagasi kokku ostetud villa-akrüüli seguga "Bostoni" lõnga varrastele nr 5-6. Mina aga kasutasin nr 7 vardaid, et punutud korvi mustriga palmikud ikka parajalt pehmed-lõdvad tuleksid. Legendaarne sinepikarva kollane tutt valmis hõlpsalt, sest tööl olen seda pidanud pea iga päev mõnele õpilasele õpetama. 
Ah jaa, õpetamisega seoses - elu ikka vahel üllatab oma paradoksaalsusega. Pole ammu midagi niivõrd muigama panevat kogenud. Ei mingit grandioosset või humoorikat lugu. Lihtsalt täiesti tavapärane toidumoona ostlemine täiesti tavalises supermarketis. Kuna pärast tööd on teadagi kassade järjekorrad pikad, siis läksin end iseteenindama. Kuidagi juhtus nii, et 2/3 toidukorvist sisaldas puu- või köögivilju. Ma ei mõelnud sellele, et iseteeninduskassas on neid üsna tülikas "läbi lüüa". Asetasin järjest oma kiivid, apelsinid, tomatid, sibulad, küüslaugu ja mis kõik veel kaalule/triipkoodi lugejale ning hakkasin siis otsima neile sobivat nimetust. Miks ma sellest nii entusiastlikult räägin, on seetõttu, et just eelmisel nädalal õppisime 6. klassidega kodunduse tunnis, mis erinevus on puu-, juur-, köögi- ja aedviljal ning kuidas liigitada tsitruselisi, luuviljalisi ja muid sääraseid. Väsinud oma tööpäevast, jõllitasin nõutult puutetundlikku ekraani ning hakkasin mõtlema, millisesse aedvilja gruppi minu ostetavad viljad võiksid sobida, et saaksin nende eest õiget hinda tasuda. Tol hetkel mõistsin, et võiksin käekotist 6. klassi kodunduse õpiku välja võtta ja vaadata tabelist, millisesse gruppi miski vili võiks sobida, sest muidu ma jäängi sinna end "iseteenindama" ja ekraanilt neid tsitruselisi, luuviljalisi, laugulisi ja mida-keda kõike otsima. Aga selleks, et minu selja taga ootavad kliendid järgmise hommikuni ootama ei peaks, ärkasin oma uimasusest, naeratasin omaette ja asusin seejärel oma kaupa õigete viljade järgi lahterdama. Justkui oleks ise sattunud enda kodunduse tundi, kus õpetaja palub iPadis mingi vahva rakenduse abil lahterdada sidrunit tsitruseliste, küüslauku lauguliste, porgandit juurviljaliste gruppi ja nõnda edasi... Palun väga - öelge nüüd, et käsitöö ja kodunduse tund on lust ja lillepidu. Poes jääb toit ostmata, kui ei tea, kas arbuus on kõrvitsaline või näiteks kiivi eksootiline puuvili!
Sellised pisikesed lood, millel pole omavahel otsest seost, aga mis muudavad argipäeva toredaks! Just sellised väikesed toredused hoiavad praegusel Mordori-lumesulbi ajastul veel ainsana elus. Peske käsi, sööge küüslauku ja vitamiine, et grippi mitte jääda! (Kandke mütsi ka.)





Monday, January 25, 2016

Tegijal juhtub




Vahel on nii, et pea on täis igasugu ilusaid mõtteid ja ideid. Huvitav, kui pisike murdosa ma nendest ka päriselt teoks suudan teha? Igal juhul enne jõule oli mu lemmik pisikese 3-aastaseks saava poisi sünnipäev ja ma võtsin teadlikult varakult plaani, et ta jaoks üks paar sooje käpikuid valmis saada. Muidugi mõista toimus nende viimistlemine umbes minut enne uksest välja astumist. Ent valmis nad said ja teele nad asusid. Kahjuks alati ei lõpe sellised sammud nii idülliliselt kui vaimusilmas ette olen näinud. Juhtus see, mis ikka vahel isetegijal juhtuma peab - käpikud olid nende armsate kastiautodega mängija käte jaoks väiksed. Tegijal juhtub. Aga vähemalt pole maailmast lõng otsa saanud ning ideid on siiani alles, mida peaks-võiks-tuleks teoks teha.

Tegemist itaaliast pärit Titan Wool Winner meriinovillase lõngaga nr 3,5-4 varrastele, mida mina kudusin nr 3 varrastega, et kindad ikka piisavalt tihedad ja mitte tuult läbilaskvad tuleksid. Mõtlesin teha kahe värviga oranži- ja rohelisekirjud, aga laiskus sai minust võitu ning tulemuseks olid parempidises koes lihtlabased käpikud, mis vähemalt said jõulukuuske kaunistada. Küllap nad jäävad sünnipäeva lapse nooremat venda või õde ootama..






Thursday, January 14, 2016

Pitsid-satsid, roosikrantsid


Torm on möödas ja saab taas rahuliku elurütmiga edasi minna. Olgu selleks tormiks siis lume-, jõulu- või tatitorm. Lumetorm on asendunud rahuliku ja kauni talveilmaga (väidab mugav autota korteriinimene, kellel ühistransport ukse eest iga kell võtta). Jõulu- ja aastavahetuse tormidest on järel vaid üks ammune hall unenägu. Haiguselainetus on ka korralikult puhkuse lõppedes üle käinud. Nii nagu kord ja kohus ette näeb. Tundides on õpilased vagurad ja puhanud. Mina ka. Ainult, et jube raske oli tööle tagasi minna. See on vist see õpetajate viga, et kui puhkus algab, siis on peast kõik töömõtted pühitud ning uuesti töölainele saamiseks tuleb ennast ja enda varje ja veel mida-keda-kõike ületada. Neljanda koolipäeva keskel on aga hoog sisse saadud ja loodetavasti peab selle hooga nüüd kuni märtsi lõpuni vastu! On mul varianti? Vähemalt mu kallis töökoht võimaldas kaunikese jõulupreemia, mille eest saab õpetaja käia hambaarsti juures, juuksuris, teha uue ID-kaardi. Hilpusid üks korralik käsitöö-pedagoog ei soeta, need tuleb ise õmmelda. Aga kui nüüd sarkasm (või iroonia?) kõrvale jätta, siis elu on kaunis ja turvaline siin isamaa pinnal. Eriti kui palutakse kauneid tellimustöid teostada. Selkordsetel piltidel näeb pitsiliselt kootud jalasääriseid. Muster on teadagi pitsikudumise klassikavaramust Leili Reimanni "Pitsilised koekirjad" nr 73. Lõngaks valisin Liann Lõngad poest veniva ja pehme puhta uusvillase itaalia lõnga Lana Gatto varrastele nr 3. Paras peenike lõng, mille kudumiseks kulus kokku veidi üle paarikümne tunni. Lisasin ülemisse serva ka pitspaela - sest pitsi pole kunagi liiga palju!