Wednesday, December 23, 2015

Häid pühi


On olnud imeline aasta. Olen saanud kõige põnevamaid tellimustöid alates pruutkleidi ja lõpetades nunna- või jõuluvana kostüümide õmblemisega. Aga veel põnevam ootab kindlalt ees! Seniks aga sulgegem kogu internet ja pühendugem kõik see aeg kellelegi, kes vajab seda rohkem kui internet. Veetke aega vanaemade-isade-tädide-onude-õdede-vendadega. 
Kauneid pühi!

Tuesday, December 22, 2015

Väärtustest ja tehnoloogiast



Viimasel ajal olen palju erinevates suhtlusringkondades arutlenud selle üle, kuidas eriti noori, aga ka vanemaid generatsioone on mõjutanud tehnoloogia. Nutikael, telefonisõltuvus, Instagrami like'ide nälg ja Facebooki jagamised on mõned märksõnad, mis peaks olema meile kõigile tuttavad. Minu mitu sõpra on teadlikult end Instagramist ja/või Facebookist kas täiesti eemaldanud või oluliselt vähendanud selle kasutamist. Pidavat andma rohkem "ruumi" tõelisele elule, andma vabaduse tehnoloogia orjusest. Tõepoolest, küllap postitatakse avalikke sõnumeid, laetakse üles pilte jm ikka selleks, et saada tähelepanu ning rohkem ja rohkem meeldimisi. 

Olen ise samuti üks neist, kes kasutab väga aktiivselt Facebooki ja Instagrami (rääkimata käesolevast blogist). Lisan üsna tihti ka pilte. Teatud määral olen nõus paari sõbraga, kes ütlevad, et põhimõtteliselt nad ei kasuta Facebooki ja Instagrami üldse ning pigem kustutaksid oma kontod sootuks. Miks? Et elada. Teisest küljest tajun, et loomingulise inimesena ammutan üsna palju inspiratsiooni läbi virtuaalmaailma. Selleks kolan palju näiteks Instagramis ja Pinterestis. Samuti meeldib mulle jäädvustada Instagramis ja Tumblris enda tegemisi, et tulevikus heldinult tagasi vaadata sellele, mida olen korda saatnud. Jah, ma tunnistan, et vahel olen lisanud pilte selleks, et teistele näidata, kui hea toidu-, reisi-, valmistamis- või muu elamuse osaliseks ma sain. Peamiselt eksponeerin pilte selleks, et mõngaid väärtuslikemaid või humoorikamaid seiku teistega jagada, olla inspiratsiooniks ning jäädvustada oma tegemisi, et ennast eriala/töö mõttes pildil hoida. Loomeinimesed ootavad teatavat tasu tunnustuse näol ja usun, et piltide ja blogi kaudu saadav tagasiside on omal kohal. Lihtsalt niisama enda pildistamist ma ei poolda, kuigi olen vahel ka selle lõksu langenud.

Küllap kellegi jaoks on praeguse postituse pildid järjekordne show off lahedast elust. Copy-paste Pinterestist. (Heldeke, kuhu me oma keelekasutusega jõudnud oleme..) Minu jaoks oli see päev, mil pildid said jäädvustatud, üks väärtuslikumaid selles aastas. Pidasime sõpradega jõule ja teadlikult valmistasime selleks ette nii, et need oleksid tõeliselt erilised. Osa meist ei saa oma töö tõttu jõululaupäeval "korralikult" jõule pidada, seega mõne jaoks olidki need ainsad ilusad jõuluhetked. Kes tõi toidud, kes vaaritas köögis, kes pani kokku playlisti, kes mõtles tegevusi ja nö programmi osa, kes sättis kaunistusi, kirjutas kalligraafiliselt nimesilte jne. Igaühel oli oma roll. Eriti lahe oli vaadata, et igaüks tegeles sellega, milles ta on hea ja mis tuleb tal loomulikult välja. Meie korralduslik pool sujus nii naturaalsel moel, et seda ei mäletagi kommenteerida. Kui tegemist on lähedaste sõpradega, siis pole vaja vaielda muusika-, kunsti-, toidu- või muu maitse üle. Need lihtsalt ON sarnased. Sama sarnased, nagu mõte sellest, et teha üksteisele enda valmistatud kingitus. Selles läänelikus kommertsluses ja asjademaailmas on hindamatu omada sõpru, kes suure pühendumusega valmistavad Sulle joonistatud pildi, panevad kokku mälestuste märkmiku, kauni video, graafiliselt kujundatud kaardid ... ja nii edasi - loomingulisusel pole lõppu! Sellistel hetkedel konkureerivad omavahel väga tugevasti kingi saamise ja andmise rõõm, sest valmistamisprotsessi on pandud nii palju armastust, et saajal hakkavad rõõmupisarad mööda põski alla jooksma.

Kuigi olen pikalt kirjutanud sellest, mis nende ilupiltide taga on olnud, siis ikkagi pean ma endale meelde tuletama seda, et tegelikult on sellel kõigel ka virtuaalne aspekt. Jah, on kaunid pildid ja on jõuluaeg. Kõik paistabki romantaline, ilus ja hea. AGA. Hetk, mil ma seda postitust kirjutan, olen ma täiesti tavaline mina oma välja veninud retuuside, meigitu näo ja kergelt rasvastuvate juustega, kõrval pesemata teetass ja mandariini koored. Vannitoas trummeldab pesumasin ja ma mõtlen, et miks ma seda varem tööle ei pannud, et normaalsel ajal magama saada. Peas on veel kolm mõtet sellest, mis homseks peaks ära tegema. See on elu. See on normaalne osa elust. Aga ma ei tee ilupilte pesumasinast või oma veninud retuusidest, sest see on kõik nii tavaline. Virtuaalmaailmas me jäädvustame vaid tipphetki. Kõike, mis on ilus ja mis väärib jagamist, eksponeerimist. Üha enam ma märkan seda, et see kõik tekitab kellelegi stressi. Miks? Sest hakatakse võrdlema. Eriti kui endal on kehv seis, siis paratamatult võrreldakse enda madalat punkti teise tipphetkega. Augus ja mäe otsas olemise vahemaa on suur ning ühest teise jõudmiseks on vaja pingutada. Mõnikord tundub see võimatu missioon, mis päädib kadeduse, masenduse, halvimal juhul stressiga. Ma ei tea, kuidas Sina oma mälestusi salvestad, aga jäädvusta neid enda tipphetki, et raskel momendil meenutada oma väärtuslikke kogemusi mistahes tehnoloogilise või mittetehnoloogilise vidina abil. Õnneks elu hindamatuid kogemusi ei saa igal kujul jäädvustada. Hetked sõprade ja perega ei ole visuaalselt salvestatavad - neid me tajume südamega ja kanname endaga alati kaasas. Minu jõulud perega on veel ees. Aga neid hetki ei saa jäädvustada moel, mis teid kõnetaks. 












Friday, December 18, 2015

Lihtsalt õmmelda


Siis, kui tööpäev toob endas esile kõik need negatiivsed küljed, mida ei arvanud, et endas olemaski on, tuleb end rahustada millegi valmistamisega. Väike tortilla põske ja õmblema! Punane kangas välja ja lihtsalt lõika kangast neli detaili välja, õmble servad kokku ja pane selga. Kui kanga jaoks poleks kunagi paar nädalat tagasi pidanud kulutama 8 või 10 eurot, siis võiks öelda, et see oli üks peaaegu, et muidu saadud jakk. Ei mingit emotsiooniostu. Jah, leidub ka selliseid päevi, mis ei ole ideaalsed, aga mis lõppevad üpriski hästi. Head kuulamist!





Tuesday, December 15, 2015

Kõike kududa


Uskumatu, et see aasta ongi käes, mil ma saan jõuluaega tõeliselt nautida. Ei mingeid eksameid, kuuse all õppimist ja esimese jaanuari unist närvitsemist. Kes seda tudengielu enam mäletabki? Ligi 2 nädalat puhkust. Täiesti päriselt välja teenitud puhkust. Miks see nii erilisena tundub? Sest ma pole kunagi varem täiskohaga töötanud ja veel sellisel kohal, kus ma ei pea oma hõredama töögraafiku eest higi, vere ja pisaratega võitlema, et saaksin pühade ajal mõne vaba päeva lisaks. Selle oivalisuse juures jõudis mulle siiski üks päev 0,5 grammi jõulustressi tulla. Nimelt käsitöölise jaoks pole detsember just kõige aeglasem kuu. Teatud seltskondadest ma heatahtlikult hoidun, sest hetkel ma pole mentaalselt valmis rohkem kuulma, "Kas Sinult saaks palun ühte tellimust?" või "Meil oleks vaja vaid paari kaunistust.." Sellest hoolimata nii mõnigi vahva ese on valmis saanud ning luban, et vahetult enne jõule näeb veel nii mõndagi. Siin aga üks oktoobri-novembri lontu müts, mis justkui iseeneslikult valmis. Sest lõng vedeles diivanil ja näpud ei püsinud paigal.









Monday, November 30, 2015

Hobi ja töö


Hiljuti täitsin ühte küsitlust, kus pidin märkima, kui mitu tundi õpetaja tööd ma päevas teen. Tont seda teab! Kas see on töö, kui ma parasjagu midagi koon ja samal ajal OP saadet vaatan..? Aga kui sellest näputööst tuleb parasjagu näidis, mida ma tunnis õpilastele näitan ning mille pealt teatud tehnikat õpetan kuduma..? Või kui ma nädalavahetusel lihtsalt tundide viisi unustan ennast erinevaid käsitöö-kunstiraamatuid uurima, Pinteresti pähe õpin, sirgeldan, katsetan uusi tehnikaid, salvestan inspiratsiooni katalooge...? Või kui ma kutsun sõbrad külla ja katsetan uut retsepti, mida õpilastega tunnis läbi teha..? Ma ütleks, et siin loetelus on pigem hobi alla kvalifitseeruvad tegevused. Aga samas need on ka osa minu tööst. Minu hobi ja töö on sageli nii tihedalt läbi põimunud, et ma ei suuda kuidagi lahterdada, mis peaks minema töö tundide alla ja mis mitte. Kas sel on üldse vahet? Usun, et olen üks õnnelik hing, et minu töö on ühtlasi ka minu hobi ja vastupidi. Ja isegi kui õpetaja palganumber on meil siin Eestimaal, nagu ta on, siis mina, noor ja naiivne õpetaja, olen hetkel rahul. Lapsed teevad olemise seest rõõmsaks. Hing on sees, kõht on täis, tuba on soe ja enda kootud sokid jalas.





Friday, November 27, 2015

Esimene lumi ja esimesed käpikud


Sel aastal on esimesed helbed tulnud kui muuseas. Neid ei ole pidanud kaua ootama. Sama muuseas võtsin ma lõpuks kaamera (õigemini tõin selle spetsiaalselt töölt ära) ja jäädvustasin tubastes tingimustes ühed valged käpikud. Minu jaoks on need väga erilised. Neid on septembrikuust saadik umbes 65491 korda lahti harutaud ja uuesti kootud, siis veel korraks lahti harutatud ja iga etapp üle pildistatud. Miks? Eks ikka selleks, et koostada võimalikult arusaadavaid tööjuhendeid ning et seitsmenda klasside usinad näpud võiksid minu juhiste järgi omale kindad valmis kududa. Tea, kui valged need kindad praeguseks enam ongi.. Aga valmis nad said ning siin nad on, et teile lehvitada.








Friday, September 18, 2015

Suve Muinasjutt


2015 suvi oli vaieldamatult midagi, mis jääb raudselt meelde kogu eluks. Oli nii palju muinasjutulisi hetki, mil pidin end näpistama ja küsima, kas see on kõik p ä r i s e l t...  Mul on nii hea meel omada selliseid sõpru, kellega koos on võimalik nädal aega järjest pead-jalad koos elada, naerda, nutta ning loomulikult paanitseda ja veel paar ööd osaliselt magamata olla.. ja seda kõike selleks, et võiks toimuda Helini ja Sven-Joonatani kõige erilisem päev. Neid Valdur Rosenvaldi fotosid ikka ja jälle üle vaadates meenub taas see seletamatu feeling tollest südamlikust juunikuu päevast, mil mul oli võimalus rõõmustada pruutpaari ja üle saja peolise meelt erinevate kaunistustega Soonlepa mõisa aidas. Head kuulamist ja vaatamist.