Skip to main content

Hospitable Hospitality in the Hospital


Täna on tore kuupäev. 
Täpselt aasta tagasi koondusid minu peas nii mõnedki mõttelapsed ja sündis ELL. Vahva on aastale tagasi vaadata ja lugeda oma esimest blogipostitust. Mulle täitsa meenub see põnevustunne, mis mind siis varbaküüne alt ja pealt valdas. Rõõm on tõdeda, et see pole kuskile kadunud. Mõtteid tulevikuks on ELLil kui varrukast võtta. Lihtsalt viimase kuu aja jooksul on nii mõndagi juhtunud ning peaaegu kõik plaanitud käsitöö ettevõtmised on vett läinud vedama. 
MIKS?

Today is a great day.
Exactly one year ago some of my good thoughts packed themselves together and gave birth to ELL. It's nice to look back and read my first blogpost. I quite remember the excitement I experienced in my toes. I gladly say that it hasn't gone anywhere. ELL has enough ideas for the future. But right now there are just a few obstacles on the way that have blocked some great opportunities to come out with new and fresh projects.
WHY?




Vastus on lihtne. Tuli üks kutsumata külaline meningiit. Aga vähemalt ta on nõnda viisakas, et laseb mind täpselt jõulupühadeks haiglast koju.
Jah, sel kõige kaunimal ja käsitöölise jaoks ka magusamal ajal. Samas, fakt on see, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama. 
Kuigi ma koolis ei saa käia, siis õppida saan ikka. 
Haiglas. 
Kuigi ma tööl ei saa käia, siis selle asemel saan puhata ja magada. 
Haiglas.
Kuigi ma käsitöölaadale ei saa minna, siis käsitööd saan ikka teha. Haiglas.
Kuigi ma adventi ei saa reeglipäraselt tähistada, siis tuuakse mulle jõulud haiglasse kätte.


The main answer is here. Meningitis, the uninvited guest, came to visit me. At least, (s)he is very polite and gave me the permission to leave the hospital just before the Christmas. So, there's always something positive in every issue. If there's no way, there still HAS to be a way to make things work!
If I can't go to school, I can still study.
In the hospital.
If I can't go to work, I may have a rest and sleep.
In the hospital.
If I can't go to my first art & design fair, I can still work on my projects.
In the hospital.
If I can't take part in the December Christmas buzz, then there are angels who bring me all the candies, decorations and joy to the hospital.




Jõulurahu on mul siin haiglas suurem kui eales varem. Minu eest hoolitsetakse nii palju, et see teeb vaid ülevoolavalt rõõmsaks ja tänulikuks. On mure, kuhu see kõik ära mahutada. Põue enam ei mahu. Pole vahet, kas tegemist on medõe, -venna, arsti, hooldaja, lähedaste või kaugete sõpradega või oma enda perega. Kõik muudkui hoolitsevad. Telefon on punane ja mandariinid ei taha külmikusse ära mahtuda (rääkimata kõhust). 
Aitäh. 

The peace of Christmas has come to me earlier than ever before. I've been taken care of so many people. It doesn't matter wheather it's a nurse, a doctor, a family member, a friend... Everyone is so caring. My phone is working really hard to receive all the messages and calls; I don't know where to put all the candies that I've got.. and I even find it difficult to accomodate all the thankfulness and joy that comes through all the caring..
Thank you.


Mina aga omalt poolt tänan kõiki kannatlikkuse eest ja paitan teid tänutäheks oma senini kõige ekstravagantsema postitusega, mille fotosessioon toimus hiilides keset haigla 11. korruse trepikoridore... Loodan, et see kootud kampsik sobib kenasti mu kõige värskemale sugulasele :)

I'm thankful for all of you who have patiently waited for new posts. Here is the most extravagant post I've ever done. The photos are taken straight from the hospital's 11th floor staircases(where I sneaked around)... I hope that the little cardigan fits my newest relative! :)

Igati asjakohane kuulata:
I'll Be Home For Christmas

Comments

  1. Ja käsitöölise viiskümmend t ü h j a karpi on ootel su toas...

    ReplyDelete
  2. Küll need tühjad karbidki peagi täituvad! :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

ELL kudumite hooaeg 2022/2023 on avatud!

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise