Skip to main content

Loneliness with the 20th Century Fashion Drawing


Viimastel päevadel olen saanud  palju üksi olla. See on andnud hea võimaluse kuulata hästi palju ja hästi valjusti hästi head muusikat ja hästi totakalt kaasa vänderdada ja hästi palju Pinterestis ja Tumblris kolada ja täitsa palju trenni teha, aga eelkõige stiiliõpetusse süveneda.

I was alone during the last few days and I quite enjoyed this opportunity. I could listen to music as loud as I wanted and dance as crazy as possible, hang around Pinterest and Tumblr, do some exercise but most of all, concentrate on the study of styles. 




Stiiliõpetus oli selline tore aine, mis toimus täpselt kolmveerand semestrit ja milles ma sain täpselt kolm korda osaleda. Põhjus: kaks loengut oli veel samal ajal. Hurraa. Aga siin ma nüüd olen ja tänu õppejõu suuremeelsusele lihtsalt teen selle paari päevaga kodus ära. Sisu poolest on tegemist 20. sajandi moega. Esimene ülesanne oli iga kümnendi kohta joonistada kaks ajastule iseloomulikku tegelinskit. 

The study of styles is a funny subject that lasted only a little more than half of the semester. Of course, I could take part only in few lectures. The reason was simple: I had two other subjects exactly at the same time. Oh, well. But thanks to my kind teacher I could study it by myself and here I am now, staying home for some days just to do the assignments. The subject includes fashion in the 20th century. The first assignment was to draw two different fashion figures of every decade. 


Teiseks ülesandeks tuli valida mingi kümnend ja sellest inspireerituna kavandada pisike kollektsioon, millest kolm tuli ka koos mannekeeniga teostada. Selleks tuli korraks vesi tulele panna ja üks tassike teed võtta. Piimaga teed. Musta teed. Mmm.

The second assignment had to represent a certain decade by creating a little collection of it. This meant that I also had to make three little models and sew them clothes from my collection. Well, that situation needed a cup of tea with some energy. And so I had some nice black tea with milk. Just because coffee is NOT my cup of tea. Literally.




Natuke traadi väänamist ja mingid mannekeenilaadsed isendid siit valmisidki. Keerulisem oli riietega. Nende jaoks tuli ju lõiked teha ja siis need imetillukesed kangajupid omavahel võimalikult normaalselt kokku õmmelda. Minu nn kollektsiooni märksõnad: 1920ndad, tennisekleidid, Piet Mondriani kompositsioonid punase, musta, sinise ja kollasega.

Some wire bending and my so-called models were done. Harder was to make clothes for them. I had to start with making the sewing pieces and then sew them normally together. The key works for my collection: 1920s, tennis skirts, compositions with red, black, blue and yellow by Piet Mondrian.






 Tuleb tunnistada, et alles nüüd ma mõistsin, KUI tänulik ma peaks oma emale olema, et ta kunagi viitsis mu Barbie'dele vahel riideid selga õmmelda. Tublidus kuubis. Mõtlesin kohe nendele nukratele asiaatidele, kes kuskil seal kaugel sellist tööd terve elu teevad ja selle eest umbes viis dollarit kuus saavad...  Võeh. Aga kui need mannid lõpuks valmis said, siis kukkusid nad kus seda ja teist pikali ja sinna nad ka jäid. Olgu siis pealegi. 

I have to mention that NOW I understood how thankful I should be to my Mom who sometimes used to sew clothes for my Barbies. Those clothes are so tiny and so uncomfartable to sew! Respect to all the people in the world who do such kind of work every single day from year to year and maybe earn simply five dollars in a month. Insane! But when my brave models were finally ready for their fashion show, they fell down. And stayed there. Oh, well.




Juba libedamalt läks kavandite vormistamisega. Natuke sirgeldamist, lõikamist-kleepimist ja valmis! Vist esimest korda ülikooli jooksul tegin ma ühe praktilise aine otsast lõpuni paari päevaga valmis. Mis veelgi meeliülendavam - ma haarasin tööd kaenlasse ja esitasin täiesti õigeks kuupäevaks ära kah! Nagu keskkoolis. 

A lot easier was to design the sketches. Some scrawling, cutting and gluing and done! I assume, it was the first time during my university when I actually finished one project within two days. And what is more, I grabbed it into my arms and brought right to school just in time. Like in high school, where everything was so simple.





Nõnda sai viimane aprillipäev lõpule ja kätte jõudis maikuu. Koju tulid kõiksugu lõbusad tegelased, kes tegid meele heaks ja soojaks. Üksi on hea, aga koos palju heam. Kuniks jälle, suunurgad üles! 

And so April was over and May came in. Many happy people returned home and I was delighted to see them all. It's good to be alone but a lot better to have some company. Until we meet again, keep yourselves happy!

Comments

Popular posts from this blog

Portugalist, täpsemini Lissabonist

Milline eestlane sõidab 24. veebruari hommikul lipuheiskamise asemel Tallinna Lennujaama?! Ainult riigi reetur. Või milline õpetaja reisib koolivaheajal ka siis, kui tegelikult on ette nähtud ju mõned tööpäevad?! Ainult nahhaalne pedagoog. Täpselt sellise süütunde ja enesehaletsuse noodil sai siiski viimasel päeval enne vaheajale minekut kooli väliaktusel hümn lauldud, lipud lehvitatud, kõned kuulatud, pidulauas kolleegidega tähistatud. Kodu kärmelt kraamitud ja kohver suurte kahtluste ja sahmimiste peale pakitud, kuklas ebakindlad mälestused sellest, mis asi on kevad ja kümned küsimused, MIDA antud müstilises ilmastikuolustikus kantakse?! Lohisevate kampsikute, sallide ja tennistega läbi lörtsi taksosse ja lennukile. Reisipäev on pikk, täis ootamist ja ca viis tundi lendamist. Vahepeatusega meie Euroopa Liidu mõistes "teises kodulinnas" Brüsselis on kohustuslik café au lait ja pain au chocolat hinge alla pista. Remarque'i "Lissaboni öö" näppus, möödub pool pä

Heegeldatud toolikatted

Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites.  Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavuta

ELL kudumite hooaeg 2022/2023 on avatud!

On käes see sügisperiood, kui vihmaga peab õues ettevaatlik olema, sest lehtede kihid talla all on kaunis libedad. Sügistormid-tuuled sasivad juukseid ning puhuvad vaat', et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hea võimalus sooja hoidmiseks on kootud peapael. Juba kolmas hooaeg toimetan kootud peapaelte ja käpikute kallal ning südames kilkan, kui esimesed tellimused septembri lõpus mu @ell.inspirationi konto postkasti ilmuvad! Aitäh, et mind üles leiate ja aitäh, et nii mõnigi juba mitmenda pealakese endale soetab!  Meeldetuletuseks paar sõna peapaela kandmise ja materjalide sisalduse kohta.  Lõnga sisaldus: 100% vill, mõnusalt pehme Vooder: pehme fliis, mis on peapaela sisse käsitsi nõelutud Hooldus: sobib masinas pesta käsipesu rešiimil koos villaste esemetega kuni 30-kraadises vees. Soovitatav kasutada villaste esemete jaoks mõeldud puhastusvahendit Võrdlemisi paks ja soe ning soovitatav kanda pigem külma sügis- ja keskmise talveilmaga. Isiklikult pigem kannangi -10-8-kraadise