Aasta esimesel päeval on haudvaikus. Just selline rahulikkus nagu nende lumehelveste vaatamisel. Tundub, nagu kogu maailm magaks. Ma eeldan, et olen vist ainus inimene maailmas, kes paneb ka 1. jaanuari hommikuks äratuskella (seda küll kl 12ks). Minu meelest on see täiesti normaalne, aga ühiskonna jaoks vist mitte. Sest miks muidu Selvergi nutab suures üksinduses, ühtegi klienti ei ole, koogiletid on ka tühjad, rääkimata piimast!
On the first day of the year it's silent as the grave. Everything seems to be as calm as the snowflakes on my father's car. Looks like the whole world is sleeping. I assume that I'm the only person in the entire world who turns on her alarm to wake up at 12 am "in the morning" on the 1st of January. I find it OK, but the society doesn't. Because is there any other reason for empty yawning shelves in the stores, which neither do have any client, nor any milk left!
Muide need pildid pärinevad 2009/2010 aastavahetusest Hiiumaal. Olgu need siis mälestuseks ühest mõnusast talvest, kui saapad lumes krudisesid, õueriided külmast krabisesid ja põsed külmavärinal külmast krampi tõmbusid, ja mina sellest talvest vaid 2 nädalat Eestis veetsin ja hoopiski Inglismaal pagenduses olin.
Here are some photos from the turn of 2009/2010 at Hiiumaa. Let them be a little glimpse of frosty winter when your winter boots and clothes made noise in the cold and your cheeks had almost cramps. I was fortunate to spend that freezing winter in England and survive only 2 weeks in Estonia.
Mul on hea meel, et sain eelmist aastat lõpetada oma pere seltsis. Uus aasta algas sõpradega ning 1. jaanuar kulmineerus parima sõbranna juures tomatisupi, muheda filmi ja mõnusate jutustamistega. Järgmine päev oli üks tegus päev laagriks ettevalmistamiseks, täis bändiproove, koosolekuid ja ajude ragistamist. Ja enne, kui ma arugi sain, oli laager läbi, palju naerdud, õpitud, kogetud, jagatud kvaliteetaega paljude-paljude sõpradega... Ja siin ma nüüd olen, tuubin taas eksamiteks ja tajun, kuidas sessipaanika hakkab minus võimust võtma. Mõtlen, kuhu see vaikus nüüd siis kadus. Alles olid pühad ja idüll.
I'm happy that I could finish 2012 with my family. The new year started with some friends and the 1st of January culminated at my my best friend's apartment with some delicious tomato soup, a funky movie and some nice chatting. The next day was full of band rehersals, meetings and brainstorming for the camp. And before I realised, the camp was over - I had some great time with my best friends, lot of fun, great experiences etc. But here I am now, cramming for the exams and feeling how the exam stress is taking me over. I'm thinking of that silence that was somewhere there on the 1st of January. Lately, there were holidays and idyl.
See võib kõik üks tore jutt koos ilusate piltidega olla, aga ma siin mõtlen, et tegelikult on elu ju nagu üks pikk EKG joru. Muudkui üles-alla-üles-alla, mõnikord kriipsudki vahel. Valdav on rutiin, kus on sageli stressi ja kära, aga samas ainult siis muutuvadki need puhkusehetked eriti nauditavaks ja idülliliseks. Ausalt öeldes, ega väga vahet pole, mis aastanumber ees on. Pere ja sõbrad on ikka sama kallid kui eelmisel aastal, kool on ikka sama põnev, aga vahel ka sama vastik kui eelmisel aastal. Kõige olulisem ongi see, et nad/need mul ikka olemas oleksid. Ja siis poebki üks suur tänutunne südame sisse, et ma olen nii õnnistatud olnud...
It may be all a nice story with fancy pictures. But actually I think that life is like a long EKG line with its ups and downs. Only in the middle of prevailing routine with its noise and stress, I understand the real value of the holidays. They become so precious. And, by the way, it quite doesn't matter what year number it is. Family and friends are still dear to me as they were last year, the school is still exciting but also nasty at times as it was last year. So, I find it most important that they all excist. Because then I feel thankful. I feel that I've been so blessed to have all of them...
Ilusat uut aastat.
Happy New Year.
Happy New Year.
Comments
Post a Comment