Saturday, September 2, 2017

Makramee seinakaunistus


Kuigi käes on september, väljas on hall ja vihmane nagu sügisele omane, siis mina üritan oma blogitamise võlga veidi tasa teha ja rääkida veel mõne sõna suvest. Tundub, et üks õige eestlane peabki suutma suvel kogutud energia ja mälestustega veel kaua vastu pidada. Nii ma siis heietan veel mõnda aega oma suve tegemistest, sest ega siis suvel polnud aega nina arvutis istuda!
Tegelikult oli juulikuu lõppemas, kui asusin sellise töö kallale nagu makramee tehnikas seinakaunistus. Ausalt öeldes tundsin juba süümekaid, et ma pole suve jooksul mitte ainsatki õmblemis-kudumis-heegeldamistööd ette võtnud. Olen ammu tahtnud oma lemmiklehelt Wool and the Gang midagi tellida ja nii ma siis kaalusin ja kalkuleerisin, tellisin UKst omale armsa paki, mis sisaldas ühte puidust pulka, rull musta trikotaažpaela ja juhendit, kuidas seinakaunistus valmistada. Kunagi ülikooli ajal sai midagi sarnast makramee valdkonnast ka tehtud (vt postitust SIIT), makramee sõlmed tulid kõik tuttavad ette, kuid 2,5-meetriste paeltega punumine võttis ikka omajagu võhmale. Pinterestis olen palju sarnaseid seinakaunistusi näinud, eriti muljetavaldavad tööd on mind Instagramis juba kaua kummitanud (vt SIIA). Lihtne on midagi valmistada, kui juhend on ees ja ise väga mõtlema ei pea. Edaspidi kui tahta loomingulisem olla, siis võiks sõlmede järjestust ja mustrit ise muuta, et põnevam tulemus saada, kuid praegune kogemus oli ka huvitav. Aega kulus selle 30x70cm töö jaoks umbes kümmekond tundi ja nagu ikka, alguses kulus palju aega töö ettevalmistusteks: paelte valmis lõikamine, puupulgale kinnitamine ja mustrisse süvenemine. Kui sõlmed selged, siis need hakkasid korduma ja pärast 10 sentimeetrit oli juba väga lihtne, aega kulus vaid mõni tund, et töö lõplikult valmis saada. Ripub see mu valge sipelgapesa kodu seinal ja kes teab, ehk kunagi leiab ta endale pereliikmeid.









Tuesday, August 29, 2017

Koolitööst otse pulmadesse


Tuleb tunnistada, et kuigi ma endiselt armastan oma tööd: õpetajaks olemist (ja ikka veel kujunemist), kudumist, heegeldamist, õmblemist, tikkimist, kokkamist jne, siis nende teemade õpetamise käigus on alati perioode, mil käsi ei tõuse varraste või heegelnõela järele, sest päevast päeva selle kõige keskel viibides tekib üleküllus. Seetõttu ei saa miski olla parem kui suvevaheaeg ning võib-olla vahelduseks ilma kudumise-õmblemise-heegeldamiseta. Olgem ausad, õpetajad ootavad suve sama kannatamatult nagu õpilasedki. Viimane õppeaasta oli remonttööde tõttu paras väljakutse, ent enne, kui ametlik puhkus kätte jõudis, olin ma oma tööväsimuse Viru rabasse ja kes teab, kuhu veel jõudnud maha jätta, ning juuni keskpaigas tabas mind tohutu entusiasm ja inspiratsioon, et asuda korraldama/kaunistama kahte erilist pulma.
Ma avastasin end kord laua taga arvutis istuvat ja Google docsis nimekirju ja tabeleid koostavat, seejärel kõikides Tallinna kodu-, kaunistus- ja ehitustarvete poodides kolavat ning telefoni otsas, et need kaks järjestikust juuli alguse pulma pruutpaaride jaoks võimalikult eriliseks luua.
Roosi ja Joona eriline päev leidis aset 1. juulil. Laulatus toimus Saha kabelis, mille lõi imeliselt kauniks lilleseadja Viivian (lehvitused Sulle!) ning pulmapidu toimus maalilise mere ääres Neemes Ruhe restoranis. Pruutpaari soov oli boho-romantilis-stiil, palju roosakaid pojenge, klaasi, rohelust, küünalde hubast valgust. Kogu pidu jäädvustas imeline Anete Toming, kelle loomingut saate näha SIIT. Küllap tuleb Anete kodulehel veel sügise poole lisa! Mina olen aga tohutult tänulik armsale pruutpaarile, kellega oli lausa lust koostööd teha! Usaldasite mind vahel lausa pimesi ning see andis julgust juurde ka edaspidi nii vastutusrikast ülesannet täita :) 











Tuesday, April 25, 2017

Voodikatte uuendus


Kui interneti otsinguriba pakub esimesena "E" tähe alt ekool.eu, siis järelikult on ELLinspirationi blogi unarusse jäänud. Tõtt-öelda ka kõik ümbritsev viitab sellele, et igasugune motivatsioon midagi teoks teha, on kuskil kaugustes. Juba tavapäraseks saanud hommikune lörts ja napilt plusskraadine tuul tekitab tunde, et isegi puhtalt unistus soojast kevadest on pandud vangi. Jah, vähemalt on valge ja selle üle olen ma tohutult õnnelik, kuid sellegi poolest - kus on soojus? Igatsus suvest on muutunud juba nii hingematvaks, et isegi pildid soojadest ja õdusatest suvepäevadest enam ei anna lootust, vaid teevad nukraks. Aga see-eest leiab vanu pilte projektidest, millest ma pole avalikke kajastusi teinud.

Siin eelmise talve üks põnev lapitehnikalaadne nikerdis, mille valmistamisprotsessist tegin küll jäädvustusi, kuid nüüd, aasta hiljem tegin viimas ka valmis esemest fotod. Tegemist on Ikeast ostetud lapsevoodiga, millega käis kaasas kangast katus. Sellel olid omakorda kolmnurksed kirjud kaunistused, kuid voodi omaniku vanemad polnud värvivalikuga sugugi rahul ja tegid mulle tellimuse need omal moel välja vahetada. Kui kangad olid välja valitud, asusin tööle ning valmistasin skandinaavialikuma lahenduse, millega jäid rahule mitte ainult väikemees ja vanemad, vaid ka ma ise.
Kuidas tundub?








Saturday, April 15, 2017

Lapitekilistele täiendust


Huvitav, et kui küsitakse, "Kuidas Su nädal möödus?", siis ei oska ma üldjuhul kohe midagi erilist välja tuua ja minu vastus on enamasti õlgu kehitavalt "Tavaliselt." Kui aga mitu kuud tagasi vaadata, siis on väga palju muutunud. Näiteks viimasest postitusest on möödas kergelt neli kuud (???) ja selle aja sees olen ma jõudnud kolida oma vanasse koju tagasi ja teha mida kõike veel. 
SIIN on üks vana postitus sellest, kuidas ma oma teismeea toa ümber dekoreerisin ja uue kardina ning voodikatte õmblesin. Ja SIIN on üks postitus sellest, kuidas ma oma jalgratta korvi kaunistasin ja pehmendasin. Neid ja praegust postitust ühendab see, et mul jäi veidi materjali alles ning tegelikult mul oli plaanis samas tehnikas toatekstiile juurde õmmelda. Nüüd, neli aastat hiljem, mil ma siin toas tagasi olen, võtsin end lõpuks kätte ja tegin selle mõtte teoks! (Üks nendest kümnetest ideedest, mille ma teoks tegin! Võit!) 
Seega kunagi pole liiga hilja olemasolevat komplekti täiendada. 2013. aastal õmblesin kreemikates toonides voodikatte ja kardina ning täna sain ma valmis kaks lisa eset. Toolikatet oli sellele vanavanaisa (?) toolile juba ammu vaja ja nii õmblesingi ühele pruuni-valge kirjule istumispadjale toaga sobiva padjapüüri. 
Ümmargune tumba pärineb tegelikult ilmselt nõukogude ajast ja on iseloomulikult punase kattega ning selle varjamiseks õmblesin heleda katte. Esimest korda suutsin ilma viperusteta silindrikujulise katte õmmelda ja ühele osale katuse (katte) ka peale. Tänasel päeval ma võib-olla selliseid värve poleks enam valinud, aga kuna need kombinatsioonid silma päris ei kraabi, siis panin nad taas kokku sobima. Kes te nii hästi lapitehnika õmblemisega kursis pole, siis võite teatavaks võtta, et see on üks suurem matemaatika, et kõik vajalikud tükid kokku sobituks ning oma mõõtudelt samuti klapiksid. Mõõdetud, tehtud. 












Saturday, December 24, 2016

5 meisterdamisideed


Nagu minu puhul kombeks, siis jõulude eel taban end mõttelt, kuidas sel aastal oma lähedasi isetehtuga üllatada. Järgmisel hetkel, kui ma tegutsema sooviks hakata, on käes detsembri keskpaik ja kukil hunnik tellimustöid ning minu isetegemisplaanid on kadunud kui tina tuhka! Aga kui Sinul on isu midagi ise nokitseda, siis siin on 5 erinevat ideed, mida ka väljaspool jõuluaega valmistada saab. Enamik nendest proovisin koolis õpilastega läbi teha, nii et kõik on kenasti vettpidavad tööd.

1. INGEL
Vaja läheb: valge paber (keha, tiivad), küpsetuspaber (tiibade kaunistamiseks tupsud), kotiriie (kleit), pits (kleit), valge karvane kaunistustraat (käed), paberkuul (pea), hambatikk (pea ja koonuse ühendamiseks), kangajupp (tiaara), PVA liim.


2. ŠOKOLAADIKOMMID/TRÜHVLID
Siin kohal ma retsepte ei jaga, sest neid leiab internetist mustmiljon. Ise kodus muutsin neid vastavalt oma maitsele ning usun, et kui enda loomingulisusel lennata lasta, saab imemaitsvaid ampsusid valmistada.


3. SOOLATAIGNAST KUUSEEHTED
Vaja läheb: 2 osa jahu, 1 osa soola, kuni 1 osa vett (taigen kokku segada), akrüülvärvid (sobivad ka guaššid), nööri.
Valmistamine: sega taigna koostisosad kokku, sõtku taigen läbi, vormi sobivad kujundid, küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-30 minutit olenevalt detaili paksusest, kaunista värvidega, lisa nöör.


4. NÖÖRPALLID
Vaja läheb: 10 cm diameetriga palli valmistamiseks kulub ca 7 m nööri, 5 spl PVA liim, 2 spl vett, õhupall.
Valmistamine: sega liim ja vesi kokku, puhu õhupall pooleldi täis, sõlmi ots, niisuta nöör liimisegus ja asu ühtlaselt ümber palli kerima, jäta pall 1-2 päevaks kuivama, kindluse mõttes 4-5 päeva hiljem vajuta pall nööri küljest õrnalt lahti, lõika katki, eemalda ettevaatlikult nöörivõrestiku vahelt.


5. TIKITUD KAARDID
Vaja läheb: lõngajupid, paber, käärid, sukanõel
Valmistamine: joonista õrnalt kujund ette, kuid märgi paberile vaid täpid, torka need enne tikkimist nõelaga läbi, et mõlemalt poolt oleks nähtav, pane lõng nõela taha, tee õhte otsa sõlm, asu tikkima.


Lõpetuseks ei saa ma jätta enda teada neid mõtteid, mis viimase kuu jooksul on mul peas mõlkunud ja mida ma (nüüdseks juba) aastast aastasse igal detsembril läbi elan. Usun, et ma pole ainus käsitööline/ isetegija/ kunstifriik, kelle jaoks on täiesti tavaline see, et minu poole pöördutakse näiteks järgmiste kingisoovidega: "Kas saaksid mulle ühe kaltsunuku teha?, kindad?, jõuluvanakostüümi?, advendikalendri?, kuuse, mis ei oleks roheline ja okastega?" jne - seda loetelu võiks pikalt jätkata ning ma pean tunnistama, et need soovid võivad tõepoolest olla täiesti seinast seina ning vahel isegi sellised, mida isegi tellija ise eriti selgelt sõnastada ei oska. Mõnikord ma endamisi muigan, mida kõike ma leiutama ja teostama pole pidanud. Aga ma pean tunnistama, et tegelikult ma armastan väljakutseid ja tõtt-öelda olen ma meelitatud sellest, kuidas inimesed mulle oma hulljulgeid ideid ja nende teostamisi usaldavad! Aitäh!

See on tõeliselt armas ja südamlik mõte kinkida midagi isetehtut, kuid sellega käib kaasas üks detsembrikuine AGA. See müstiline avastus, mis inimesi massiliselt detsembri keskel tabab - kinki on vaja! - see on hämmastav.. Lihtsalt mainin, et tavaliselt ühe käsitöölise jaoks on detsember üks suur peavalu. Näiteks õpetajana on see täiesti tavaline, et samal ajal on koolis veel viimaste tööde hindamised, klasside kaunistamisvõistlused, viie erineva jõuluürituse korraldamine ja kaunistamine ning mõistagi erinevate vahendite ostmiseks on vaja kanga-lõngapoodides enneolematult kaua kassajärjekorras tiksuda, sest noh, ma pole ainus ohver. Seega minu väike pea tahab sellistel hetkedel kergelt plahvatada ja uljal sammul nelja tuule suunas joosta... Detsembri keskel käsitöölisele oma kingi soovi esitamine on sama, mis laulupeo ajal Lasnamäe bussi üritada ära mahtuda. Üks väike hint järgmisteks hooaegadeks: aastas on lisaks detsembrile veel teisi kuupäevi, mil oma kingisoove isetegijatele edastada.. 

Võib-olla ma just kaotasin igasuguse lugupidamise (ja kõik need tuhanded kliendid), kuid ärge saage minust valesti aru. Ma armastan teostada neid poolikult või täielikult selgitatud ideid, kuid see detsembrimöll võtab ikka korralikult läbi ühe kuduja näpud ja randmelihased ning võib lõppeda Haapsalu taastusravikeskuses. Ülejäänud aasta saab siis taastuda ja nina nokkida...

Aga ma ei nurise. Ma olen õppinud ilma jalgu trampimata ütlema "ei" ning võtma aega. Mida iganes see kellegi jaoks ka ei tähenda. Näiteks ma heitsin üks päev oma tegemised kõrvale ja käisin esimest korda ühel disainilaadal, mida on aastaid korraldatud, kuid kuhu ma kunagi oma aja planeerimatuse tõttu jõudnud pole. Jalutasin ja sõin silmadega eesti imelist disaini ning viimaks maandusin ühte pisikesse kohvikusse, et oma viimased tööasjad enne jõule korda seada. Jõin värskelt pressitud apelsini mahla, (sest blogis tuleb ainult hästi idüllilistest seikadest kirjutada), kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Teenindaja võttis parasjagu kauba ukse vahelt vastu, kui keegi mööduja talle midagi pahuralt käratas. Oli näha, et see kurvastas teenindajat, aga ta ei lasknud end sellest häirida ning hakkas enese rahustamiseks minuga juttu puhuma. See oli üks imearmas vestlus ja mind hämmastas teenindaja ülimalt positiivne ja siiras suhtumine. Teele asudes sain ühe sooja-sooja kallistuse. Lihtsalt, niisama. Nagu oleks vanaema juures käinud... 
Häid pühi!

Friday, November 18, 2016

Kirjatud pruun talvemüts


Sel korral siit miskit pikemat mõtteavaldust ei tule. Minu kõige mitte lemmikum kuu aastas, november, on käes ja meeleolu on ka vastav. Kui elu kulgeb ühtlases hall-pimeduses (hommikul pimedas tööle ja pärast kottpimedas koju), siis minu funkamine on tagasihoidlik, kuitahes palju ma ei püüa magada ja vitamiine sisse ajada. Jaanikuul, mil hämarust annab tikutulega taga otsida, võin teile kinnitada, et 6-7 unetunnist on mulle küll, sest päike toidab oma valguse ja energiaga! Aga mis siin ikka vinguda, kui ei harju selle põhjamaise hallollusega, siis ei harju. Vähemalt on küünlad ja vardad ja lõng mu parimateks sõpradeks. Ei jõua ühe tööga lõpule, kui tahaks juba uut alustada. Nii juhtus ka selle mütsiga. Ärge minult küsige, kellele ma selle tegin. Iga endast lugupidav kuduja ei pea kellelegi kindlale inimesele miskit kudumit valmistama. Kui on mõnus lõng ja kudumisisu, siis pole vahet, mis või kellele see ese valmib! Oluline, et saab kududa! Nii valmiski paari õhtuga see mütsike. Inspiratsiooni sain oma ühelt lemmikult Instagramist - @nataligaman - , kelle looming sunnib mind alati varraste järele haarama. 
Tervitan teid, mu ustavad fännid! Teie head sõnad on alati magusad mu kõrvadele! Kui vaid seda aega oleks rohkem, siis nokitseks tihem miskit valmistada ja teile näidata...






Sunday, September 18, 2016

Heegeldatud toolikatted


Siin on nüüd projekt, mis sai alguse 2015. aasta jõuluajal, mil Rocca al Mare keskuse kunstipoest jõudsid minu koju beež ja kakaopruun kaltsupaelarull. Plaanis oli kududa toolidele katted, mis istumist pehmendaksid. Seejärel algas mõnenädalane katsetus erinevates kootud mustrites. 


Kootud näidised ei paistnud kuskilt otsast õnnestuvat. Kõik näis vale ja minu jaoks lihtsalt kole. Seega jäi protsess katki ning uuesti julgesin selle kadalipu ette võtta aprillis. Jõudsin viimaks raskele otsusele, et kudumisest ei tule midagi välja (?!) ning võtsin nõutult kätte oma nr 7 heegelnõela. Nõutult just seetõttu, et heegeldamine on (nüüdseks võiks öelda OLI) tikkimise järel üks koledamaid (?), vanamoelisemaid ja aeganõudvamaid käsitöötehnikaid minu jaoks. Võtsin appi sõber Pinteresti ja otsisin inspiratsiooni, milliseid toolikatteid on heegeldatud. Pärast mõningast süübimist sain aru, et tegelikult ei olegi need heegeltööd nii koledad midagi - üsna ägedaid tulemusi on võimalik saavutada!


Oma suureks üllatuseks maandusin motiivide heegeldamismaailma. Mitte et ma oleks katsetanud erinevaid keerukaid motiive, heegeldanud tunde ja siis taas üles harutanud (see ongi osa käsitöö tegemisest!), jäin viimaks klassikalise "Vanaema motiivi" juurde. (Teile, kes vajate tutvustamist, siis järgnevad piltidel nähtavad heegeltööd kannavad heegeldamismaailmas tõepoolest nimetust "Vanaema motiiv"). Sain ühe toolikatte valmis ning taas valdas mind kahtlus, et see pole ikka see tulemus, mida tahan. Pealegi väsis mu käsi ja tundsin, et hakkan nii suure heegelnõela ja paksu paelaga heegeldades omale käevigastust saama.. 

Vahele tuli suvi ja kõik sellega kaasnevad toredused ning toolikate kogus kuskil toanurgas tolmu. Augusti koristustalgutel (nagu vihmase suve lõpus kombeks) leidsin ma taas selle sinepikollase / beeži toolikatte, vaatasin teda nii- ja naapidi, kuniks võtsin taas kätte heegelnõela ning heegeldasin kõik neli katet valmis. Pikka juttu polegi - ülimalt lihtsad, servadest ikkagi kergelt lokitavad, tooli peal ja pepu all koha sisse võtnud neli heegeldustööd muudavad istumise veidi talutavamaks nii mulle kui neile, kes mind lauataguste tegevustega rõõmustavad.








Siit ka üks minimoraal. Kõike on võimalik õppida armastama, kui selle nimel vaeva näha. Kõlab natuke nagu klišee, aga ma hakkasin selle töö käigus heegeldamisse veidi uue "pilguga" suhtuma. Selles osas oli Tammsaarel vist õigus, et kui tööd teha ja vaeva näha, siis viimaks tuleb selle töö vastu ka armastus.. 

Et oma kirjutamisarmastust natuke teilegi jagada ja selle aasta kirjutamata jätmisi grammi võrra tasa teha, siis siia lõppu veel mõned mõtted, mis mind viimase kuu ja eelmise aasta jooksul kummitanud on. Ikka õpetaja tööst...

Sel õppeaastal tundub, et kõrvatagused polegi enam nii märjad kui esimesel aastal ja noorõpetaja vahtralehte ei pea ka enam järjekindlalt otsa ees kandma. Kõik toimib sujuvamalt ja paremini. Ometi on selles õpetajatöös midagi nii kummalist, mis paneb mind seda tööd ... ja armastama. Negatiivne pool on see, et ma võin mõne tööpäeva lõpuks (kui olen andnud kaheksa tundi) tunda end nii väsinuna nagu laip või siis pigem nagu tühi kilekott, mis on pealt tugevalt kinni seotud ja mis tahab kohe plahvatada, sest see kumiseb õpilaste melust ja tuhandest päeva jooksul küsitud küsimusest ja täpsustusest ("Õpetaja, kas nii?" - "Jah, just nii! Tubli!", "Õpetaja, kas ma keeran silmuse niipidi või niipidi?" - "Esimene variant on õige!", "Mitu korda ma seda silmust teen?" - "Palun vaata mustriskeemi!" jne jne jne). Ja vahel ma võingi jääda mõtlema selle üle, kuidas lahendada mõnda tõsist muret õpilasega, kellel on see või too probleem. Võin võtta koju kaasa oma töö ja teha seda ka hetkedel, mil ülejäänud normaalsed inimesed puhkavad, magavad või spordivad. Teisisõnu, õpetaja töö on sageli 24/7 valvel olek (eriti klassijuhatajana, mida me hetkel ei ole), sest internet ei maga ning e-maile võivad nii õpilased kui lapsevanemad saata igal ajal (mitte reageerimine pole variant). Siit pole raske minna üle õpetaja töökoormuse ja palganumbri juurde... 

Samas on õpetaja töös midagi sellist, mida ma ealeski ei vahetaks mitte ühegi teise töö vastu! Ma saan töötada inimestega, kes on veel kujunemisjärgus. Ma saan neid suunata ja külvata neisse midagi, mida nad kuskilt mujalt ei saa. Ma olen justkui missioonil. Mul on kanda suur vastutus, sest minu sõnadest ja tegudest vormub mingi osa kellegi maailmast ja ellu suhtumisest. Selles muutumisprotsessis on kõike: pisaraid, naeru, muigamist, viha, armastust, tohutut elujanu. Kevadel saadame õpilased suvesse, kus nad võivad (omal valikul) unustada või kaasa võtta koolist saadu ning kujuneda teisel erilisel moel. On uskumatu, kuidas lapsed-noored suvega muutuvad! Lastest on saanud noored neiud ja noormehed.. Kellel on puberteet üle läinud ja kelles näeb seda viisil, mida ei oleks uneski osanud oodata :) Kui koolitöö taas algab, võib näha tohutut arengut juba 45 minuti lõppedes, aga vahel kulub selleks hoopis tervelt kaheksa kuud. Mõelda vaid, sajad ja sajad maailmad saavad igal õppeaastal muudetud. Ja nende sadade maailmate seas pole ainult õpilaste maailmad, vaid kindlalt ka õpetajate omad...